Vähi bioloogia

Jõevähi levik

Astacus astacus (sünonüümid – väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, soome.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Euroopa vähiliikidest on jõevähi leviala kõige laiem, ulatudes Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele, Liechtensteini ja Marokosse, kus teda varem polnud (Joonis 1). Kui varasemalt esines jõevähki arvukalt Kesk- ja Ida-Euroopas, siis praeguseks on parimad jõevähi varud säilinud Põhjamaades, aga ka Venemaal. Vähikatk ja keskkonnatingimuste halvenemine on jõevähi asurkonnad enamikes Euroopa riikides peaaegu olematuks muutnud. Väike viljakus (70-250 marjatera), aeglane kasv meie jahedas kliimas, tundlikkus keskkonna ja haiguste suhtes teevad ta inimtegevuse poolt kergesti haavatavaks. Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele.



Joonis 1. Jõevähi (Astacus astacus) leviku kaart. Allikas: Atlas of Crayfish
Viimased uudised 05. January - Uudised, küsimused ja kommentaarid Siia saad postitada küsimusi, ettepanekuid ja kommentaare vähikasvatuse teemadel